Professori juubelifestival

Tantsu esitati elavas ettekandes ka juubilar Kivinuki sünnipäeva tähistamisel suguvõsas. Et tantsu äraõppimine „raisku ei läheks“ (lisaks kokkuhoidvale suguvõsale on meil ka väga kokkuhoidlik seltskond), on professor korraldanud ka täiendava esinemise Tallinna Ülikoolis, kus tähistati tema 70-aastast ajatelge töökaaslastega.

 

Enne seda on aga vaja veel teha üks proov, et tantsujoonised korra üle käia. Proov tundub juba tunniga tehtud olevat – eks ole seda tantsu juba mõned korrad videovõtete jooksul ka tantsitud. Kuna Mirjamit ühel esinemisel pole, saab ta vahepeal Liisi kohatäide olla, kes omakorda saab vaadata, kuidas üldmulje on. Aga ega Liisi siis üksi ei jälgi, kuna pärast esimest rida on ju kohe teine rida, kes teeb ka vigu märkama. „No sa teed seda ju täiesti teistmoodi,“ kommenteerib kriitilisem Kivinukuke Mirjamile. „Ma olen seda kogu aeg niiviisi teinud,“ hakkab Mirjam enesekaitseks vastu. Eks saab videost näha, kas see „teistmoodi“ hakkas videopilti ka. Liisi igatahes liiga palju tähelepanu sellele ei pööra. Pigem häirib teda kolmnurgas seismine. „No siin on ikka jõnks sees.“ – „Mina olengi see jõnks,“ tunneb Anne end lausa tähtsana.

 

Veidi edasiarendust vajab ka „paadikoht“ – tegemist on kujundiga, kus originaalversioonis moodustatakse paadinina, aga kuna me oleme kolmnurka juba kasutanud, peaks leidma mingi muu lahenduse, leiab koreograaf Kivinukk. Videovõttes lahendasime selle humoorika ujumisstseeniga – see võte oli vees ka, nii tundus see eriti lustakas. Aga mida siis publikule esinemistel teha? Äkki proovida südamekuju? Nukud võtavadki joonisesse, aga see paistab hoopis lapergune ring, justkui me ei oleks naiste tantsupeo Kodutantsu korralikult ära õppinud. Ei, see ei kõlba. Äkki teha süda kahest esirea tantsijast ja teised teevad midagi muud? Eih, seda juba ühe grupi poolt tehti ja ei tundu ka õige lahendus olevat. Keegi tõstatab kahtlevalt küsimuse: „Miks me siin peame uut joonist õppima? Kas me arvame, et meil mujal ei lähe segi?“

 

Aga üldjoontes vist ei läinud segi, ei Tallinna Ülikoolis ega juubelipeol sugulastega. Nendest esinemistest ja pühapäeval toimunud videovõtetest on moodustunud lausa juubelifestival, kus on ikka elevusega kokku tuldud, lugemise järgi tantsujoonised enne läbi tantsitud, rätikleitide varrukad sõlme seotud ja siis päriselt ette tantsitud.

 

Kuigi vaid üks tants, on see täitsa arvestatavalt mõjunud. Pärast sugulaste pidu on kaks koolieelikust õde Avo Kivinuki perest küll õhevil ja piiluvad riietusruumi ukse vahelt – see tundub ilmselt põnev, sest kui sageli sa ikka tantsurühma tagatubadesse pääsed? Lilli ei jäta võimalust kasutamata ja uurib juba tirtsudelt: kas teie tulete ka meiega varsti tantsima, kui suuremaks saate? Selget avaldust sealtpoolt ei tule, aga otseselt eest ära ka ei joosta. Ka Magda, Helena tütar, oli jaganud oma muljeid Kivinukude videole: tahan ka SEAL tantsida! Nii pika varupingiga saab sugulaste tantsurühma teha küll.

Valmis, võte!

Läbi mitmete proovide, nalja, naeru ja kümnete e-kirjade on saabunud see kuupäev, mis enamikule sobis: päev, kui toimuvad videovõtted. Plaan on alustada professori kahe tütrega Piirsalust (kahe tütrega alustati ka Anne juubeliprojekti tantsu), siis koguneda Tillika talus, seejärel liikuda Nõvale ja Vihterpallu.

 

Kohtumine videomehega on Piirsalu kooli juures. Siit kujuneb uus rahvanaljand Läänemaa moodi: „Kuidas videomees ära tunda? Tal on autouks lahti ja selle alt paistavad kaamera jalad.“ Esimene võte läheb kohe sassi – Liisi, tema koreograafiline kõrgus, „soperdab“! Ise selgitab Ivarile: „See ongi praegu näide, et sa teaks, milline see päev hakkab välja nägema“. Kui paar võtet tunduvad õnnestuvat, ajab Ivar pöidlad püsti ja paistab, et hakkab kaamerat kokku korjama (ega sääsed ei olekski pikemat võtet lubanud). Liisi ikkagi nõuab: „A kuidas sa tead, et video hea jäi? Kas sa tantsu mõttes ka tead, kuidas on ilus?“ Ivar vastu: „No jaa, ma olen ise rahvatantsu teinud“. Seepeale Liisi mõnevõrra rahuneb, tema õde seevastu asub muretsema: kas me kavatseme igas võtteplatsis videomehe niiviisi nurka suruda?

 

Kogunemine ülejäänud nukkudega on keskpäeval Tillikal, võttepäeva kellaajalises kavas on kirjas: teeme Tillikal kogu tantsu igaks juhuks läbi, siis on ilmselt kõigil energia kõige kõrgem ja elevus kõige suurem. Kui ema on alustuseks vabandanud, et mööda seina äärt roomab inetu veetoru ja kui isa on esialgu olnud kaamerate osas suhteliselt tõrjuv, võivad võtted alata. Ühe korra. Teist korda. Veel ja veel ja veel (tuulesuund on nord …). Esinemise teeb keeruliseks see, et publik pole eriti rohkearvuline. On vaid üks pealtvaataja, juubilar ise, aga vähemalt tema aina plaksutab iga võtte järel. Vahepeal asub ka superviisori rolli („teil võiks inimeste vahel isegi rohkem ruumi olla“) või pakub tehnilist tuge, lõigates vanast papist välja märgid ja kinnitades need naelaga muru sisse, et joondumine parem oleks.

 

Veidi keeruline on videomeest Ivarit kirjeldada. Ei mäleta, et ta oleks päeva jooksul väga palju rääkinud. Välja arvatud ühel korral, kui professor tõi köögist „meestele lihalõike“, mispeale Ivar veidi elavnes ja kommenteeris: „Liha võtame ikka vastu“. Muidu oli ta väga vaikne, askeldas oma kaameratega ja pea iga võtte lõppedes ajas pöidlad püsti. Tundus, nagu ta oli rahul juba esimesest korrast, kui me Tillikal kogu tantsu läbi tantsisime. Ta paistis isegi veidi hämmingus olevat, justkui arvates: siin on ju tore juba küll, miks me peame veel mööda Läänemaad ringi rändama.

 

Aga ei, nii jääks videoidee ju poolikuks. Mõte on selles, et me sugulastena mitte ainult ei tantsi, vaid tantsime erinevates kohtades, mis on meie suguvõsaga, eriti aga tänavuaastase juubilar Kivinukiga seotud. Nii on võtteplatsideks järgmised kohad:

 

Tillika talu, mis kuulub Kivinukkidele 1938. aastast ja mille kohta on juubilar oma memuaarides kirja pannud: „Mu emapoolsed vanavanemad Gustav (1888-1955) ja Maria Pillapart (1891-1975) – nagu sel ajal kõik talupidajad -, olid kokkuhoidlikud töörügajad, eriti olen kuulnud seda vanaisa kohta. 1938. aastaks olid nad Variku-Põlde talust, mille nad pärisid mu vanavanaisalt Toomas Pillapartilt, nii palju sissetulekut saanud, et ostsid siis Tillika (vanemas kirjapildis Tiilika) talu, mis oli ca 80 hektarit.“ Alles poole projekti peal ilmnes, et siingi on tegemist väikestviisi juubeliga, sest talu on kuulunud meie suguvõsale 80 aastat – väärt jälle tähistamist.

Piirsalu kool tegutses aastatel 1837-1973, isa käis seal ilmselt 50ndate lõpus.

Nõva kool on tegutsenud selles majas alates 1920. aastast, pärast legendaarse Nõva mõisaproua Josephine surma.

Vihterpalu mõisa koolina tegutsemise aastad ei ole täpselt teada. Mõisaportaalist leiab Vihterpalu koolist pildi 1930ndatest ja teada on, et maja seisis 1970. aastal tühjana. Nii on videos pakutud tegutsemisaastateks u 1930-68 ja jõupingutustest hoolimata ei olnud võimalik selle maja lugu täpsustada. Täna on mõisahoone eraomanduses. Enda isiklikest mälestustest meenub, et ehk korra aastas, kui kartul maha pandud ja muru niidetud, peatusime isa initsiatiivil minu ja onulaste Ave-Avoga Vihterpalus, kus sai mängida mingi vana tuletõrje veepumbaga ja kus oli veider jändrik puu. Siiamaani mäletan. Usun, et mõne aasta pärast on Ave tütardel Vibekesel ja Helin Marilgi meeles: ükskord me käisime Vihterpalus. Meie emaga tantsisime, isa oli kaasas ja tegi pilte.

 

Kogu võttepäeva saadavad juba klassikaks saanud väljendid. “Ma käkkisin nüüd täiega ära.“ Kui keegi tagumisest reast itsitab, võid kindel olla, et tal läks segamini. Ja Liisilt tuleb viimase hetke juhiseid: võtmesõnaks on „käed refrääni ajal sirged“. Nagu naistel ikka, tekib ka omavaheline võistlus: kuidas te seda pugemist teete? Kas te poete või tulete lihtsalt käe alt välja? Detailid läbi räägitud, asume filmima. „Meie poolel läks pekki.“ – „Meie poolel läks jälle hästi.“

 

Vahepeal autos teise võtteplatsi sõites püüan peakoreograafiga jutuks võtta, et me ehk ei pea piinliku täpsusega joonduma. Oleme ju kõigest sugulaste tantsurühm, mitte mingid profid, kes kolm korda nädalas trenni teevad. Liisi jällegi vastu: „Ei, see ongi just tore, et me oleme kõik sugulased ja kõik tantsivad ka veel superhästi!“ Loeme selle vestluse kunstiliste erimeelsuste kategooriasse ja loodame, et videosse jõuavad kena joondumisega kaadrid (tagantjärele tegime nalja, et ehk videosse jõudsidki ainukesed kaadrid, kus me veidi joondusime).

 

Vihterpallu jõuame kella 16ne paiku. Nüüd on mõnel juba „toss väljas“, aga oluline on just siin hooga tantsida, sest see osa jääb video algusesse. Ivar oli vihjanud Rainerile, kes aitab muusikat panna ja teeb kogu protsessist ilusaid pilte, et nüüd on viimasel küll sellest laulust kõrini. „Mis siin minust,“ ühmab Rainer. „Sina pead ju veel monteerima ka seda kõike.“

Esimesed trennid

Trenne tehtaks rohkemgi, kui leitaks ühiseid aegu ja sobivaid treeningsaale. Märtsi alguseks on kokku lepitud kaks treeningut ning korralduse kõrget klassi näitab Mirjam, kes on saatnud kaheksatulbalise Exceli-tabeli erinevatest tantsusaalide võimalustest, kus toodud viis peeglitega tantsusaali, parkimiskorraldus, vabad kuupäevad, tunnihinnad jne. Treeningu käigus püüab juhendaja Liisi suunata: „Kas te vaatate ise ka peeglist, kuidas jääb?“ Mõni muigab vastu: „Oi ei, ma õpin alles samme, mul pole aega kuhugi vaadata.“ Seepeale Mirjam ärritub: „Misasja, vaadake ikka peeglisse ka, ilma peeglita saal oleks palju odavam olnud!“ See kokkuhoidlik suhtumine kinnitab ka kenasti, kui hästi Mirjam meie suguvõssa sobib.

 

Pärast poolteist tundi tantsimist – millest suur osa läheb sellele, et Liisi vaatab näidisvideost, kuidas tants käib – haarab nukusid hämmastav enesekindlus. „No täitsa kena on juba ju!“ – „Ehk me rohkem ei peaks tantsima, muidu tulevad teised järgmisel nädalal ja neil läheb nii raskeks“. Õnneks tuleb Liisi telefoni juurest tagasi ja teatab, et ta on mingi osa valesti õpetanud. See mõnevõrra pikendab proovi aega.

 

Teises trennis on seltskond arvukam ja rõõmu suurest sõõrist rohkem. Kuna tundub, et projekt muutub realistlikumaks, jagatakse ka esmaseid mõtteid video tegemise kohta. „Mul tuli täiesti hull idee video tegemise kohta,“ poetab Elina. „Kuna see on professori juubeliprojekt, võiks me teha videost erinevad osad kohtades, mis on meie suguvõsa ja professoriga seotud. Näiteks võiksime minna Vihterpallu ja Piirsallu ja Nõvale ja Tillikale ka.“ Anne lisab: „No aga Andile on oluline olnud ka Tartu, kas me siis sinna ei peaks minema?“ Ja juba lisandub veel hullemaid ideid: „Ja siis ta on olnud veel Saksamaal mõnda aega“ – „Ja Ungaris“. Selline maailmaturnee idee on muidugi lõbustav, aga tagantjärele vaadates tundub teostatu täielik ime: see päev, millal otsustati filmivõtted teha Läänemaa eri paikades, oli ilusa ilmaga, sobis suurele osale nukudest, seda saatis väga professionaalne videoteenuse pakkuja ning kõik laabus kavakohaselt.

 

Kohalolekukontroll

Meeldetuletuseks, et seni on Kivinukud edukalt üle elanud kaks suuremat projekti – Esimese Eesti Naistetantsupeo 2011. aastal ning Anne juubeliprojekti sellele järgneval aastal. Kuueaastane paus on olnud ilmselgelt liiga pikk, aga suhted pole jahenenud ja Kivinukude idee on ikka meeles. Nii võib kujuteldava algusrivistuse igaks juhuks üle vaadata.

Lilli Kivinuk? Kohal! Ikka igal hooajal tantsinud? Ikka – tantsuansamblis Kullaketrajad ja kõikides kohalikes spordiklubides, kus paremat vormi taga aetakse.

Tema tütar Helena Kivinuk? – Jaanus. – Mis Jaanus, meil on naisterühm. – Helena Jaanus. Tõepoolest, Helena on vahepeal tanu alla saanud, kannab uut perekonnanime ja saanud uhkeks tütre emaks. Tantsustaaž on ikka jätkunud tantsuansamblis Kuljus.

Liisi Kivinukk? – Taremäe. – Siin ka nimevahetus? – Nojah, on abiellunud, aga muu pole muutunud: ikka on tegu fanaatilise tantsulembese neiuga, kes tantsib kõikidel pidudel varavalgeni. Ning hea uudis: professionaalse tantsijana (lõpetanud Tallinna Ülikooli koreograafiaeriala, täiendanud end New Yorgi Broadway Dance Centre jazztantsu- ja muusikalisuunal) on ta valmis rühma juhendama, et mitte kvaliteedis järele anda. See on ühtaegu väga tore, aga ka veidi hirmutav.

Elina Kivinukk? – Ikka veel Kivinukk. Tantsiks rohkem kui aega oleks. Vahel käinud tuure harjutamas täiskasvanute balletitundides, aga viimasel hooajal käis EL-eesistumise tõttu nii harva kohal, et järgmisel hooajal polnud enam meililisti lisatud.

Anne Kivinukk – Jälle kohal. Viimases nukuprojektis oli pealtvaataja, kuid kõva kaasaelaja, sest tolleaegne tantsuetteaste esitati Anne enda juubelil.

Mirjam Kaldma? Seotud siinse suguvõsaga Lilli poja Oliveri kaudu ja on usaldusväärsel moel ikka kaasas, kas koogi või mingi korraldusliku abiga.

Merike Tomberg ja Ülle Kivinuk? Kahjuks ei saanud seekordses projektis osaleda, graafikute kokkulangemine. Aga on osalenud varem nii Anne juubeliprojektis kui naiste tantsupeol, nii et neil on igasugune õigus Kivinukude rividesse kuuluda.

Ave Kivinukk? Kohal. Ikka energiline ja rõõmus ja positiivne. Tantsinud kunagi Sõpruses ja ei jäta kiitmata, kui suguvõsas midagi toimub.

Ja kaks tüdrukut on veel trenni tulnud. Kes teie siis olete? – „Vibeke,“ kihistab pikem naerda. Ta on Ave vanem tütar, kes on vahepeal suureks kasvanud ja lööb oma kasvuga kõik tantsujoonised uude mustrisse. Noorem tüdruk on Helin Mari, kes on juba vallutanud mitmeid tantsugruppe ja -lavasid ning kes astub balletikooli proovisaali sisse kommentaariga: ma olen siin varem käinud.

Nii on tantsurühmas toimunud väike verevahetus, kuid säilinud üheksa liiget ja põhiidee: rõõm sugulastest ja tantsust.

EV100-projekti algus

Ajaloolised ürikud elektroonilise kirjavahetuse vormis näitavad, et idee Kivinukudega uus tantsuprojekt teha tekkis 2017. aasta lõpul ning suurt vastuseisu ideele polnud. EV100 raames on tehtud kõikidele tantsuhuvilistele tore üleskutse valida välja üks tants viiest, see salvestada ning jagada ERR-i portaalis „Eesti tantsib“ ning Kivinukud ei näe ühtki põhjust, miks sellest algatusest mitte osa võtta. Esimene kohtumine oli 22. jaanuaril ja kutse juurde käis klausel: trenniriideid ei pea kaasa võtma. Küll selle peale on palju osalejaid! Lisaks toredale elevusele taas sugulaste ringis kokku saada tõstatatakse ka #eestitantsib kampaania raames olulisi küsimusi: milline tants? Millal? Kes ja kuidas filmib?

 

Elina oli enda juurde organiseerinud dataprojektori ja kõik näidisvideod vaadati üle, lisaks lasti silmadega üle ka juba valminud videonäited. Peamised favoriidid Kivinukude silmis on show- ja Eesti tants. Seda on raske uskuda – samas Kivinukude puhul väga iseloomulik – et tantsu väljavalimiseks toimus kahevooruline hääletus ja kui väljavalituks oli osutunud showtants, algas uus arutelu. „Ei, mina ei osale, kui tuleb showtants, mina lihtsalt ei oska oma keha niimoodi liigutada!“ – „Minu jaoks on Eesti tants nii tavaline, teen seda iga päev ja tahaksin nüüd midagi teistmoodi teha.“ Arutellu sekkub professionaalse pilguga Liisi, kes esitab kaaluka argumendi: Eesti tantsus on lihtsad ja ilusad jooned, mis näevad väga kenad välja, kui neid hästi teha (kas nii mõnigi mõtles oma peas, kas me oskame neid jooni hästi teha? Kindlasti mõtles!).

 

Ajalooürikud vaikivad, mille alusel lõpuks valik tehti, igatahes järgmises e-kirjas oli ära märgitud kaks otsust: ette hakatakse valmistama Eesti tantsu, tingimusel, et Lilli rõõmuks tehakse soojenduseks showtantsu elemente; ning et kui tants tuleb esitamiskõlbulik, võiks seda esitada ka suguvõsas olulisel juubelil mai lõpus: professor (see on üldlevinud hüüdnimi; sama isik on tuntud ka Anne abikaasa ning Elina-Liisi isana) 70!

Imetegijad Janek, tantsulaager ja teised tipphetked

Varasemates osades:
1. Juubeliprojekti sissejuhatus ja algus

2. Teine trenn, järgmistest rääkimata

(Kes lugeda ei jaksa, võib kohe videot siit vaadata)

Helimees on kõikse õigem mees

Ja kõik see jääks poolikuks, kui ei pööraks tähelepanu detailidele. Just detailsus oli see, mis viis meid heliklipi lõikamisel Janeki juurde. Janek Karakatš on mind varasemalt videotöös aidanud ja tuli vastu ka seekord helifailidega. Ja ütleme ausalt, et ta on ikka üdini põhjalik mees. Aga väga tubli ja imetlust vääriv. Läksime Liisiga tema juurde „stuudiosse”, kus minul oli aega tunnike, et muusikaklippide üldist ideed selgitada. Tund ja veerand hiljem läksin koosolekule. Koosolek peetud, poeski käidud, mõtlesin, et helistan õele ja uurin, kuidas läks. See oli siis kolm tundi hiljem. Aga liiga vara helistasin – nad olid ikka veel klippi tegemas. Siis helistasin tunni pärast uuesti. „Nüüd juba viimistleme, kohe on valmis,” õhkab Liisi. Nii et hea kuueminutilise klipi jaoks ei piisa tunnist või hägusast ettekujutusest, vaid võtab pühendumust ja asjatundlikkust. Ja meile selline suhtumine väga meeldib. Aitäh, Janek!

Tantsulaager teeb imet!

Siit soovitus algajale juhendajale: kui teil tundub olevat tantsurühm, kes ei ole vist aru saanud, et esinemine tulemas, korraldage laager! See võib korda saata imesid.

Seekord hõivasime Keilas sotsiaalkeskuse peegliga saali. Kuna üle tüki aja olid kõik tantsijad koos, leidsime mitmeid vigu nö kokkutantsimisel. Kuna esinemiseni on vaid nädal, võib juhtuda, et parandada neid vigu ei jõuagi.

Kõige olulisem on tantsulaagris paika saada üleminekud ühest loost teise. Tundub, nagu kolmanda ja neljanda loo vahel on aega üle, ning neljanda ja viienda – kankaani – vahel aega puudu. „No mis me siis teeme? Paneme seelikud juba üks lugu varem selga?”

Arusaamatu on, kuidas esimese ja teise loo vahel sallid peavad olema. Kas visata õlgadele nagu ooperidiivad? Või nagu vastuvõtul? Või jäta sallid lihtsalt kaela? „Jah, kaelas on kõige parem mu meelest. Siis katab natuke kõhtu ka.” – „Ainult korraks katab,” täpsustab Liisi.

Iseenesliku kohvipausi ajal tekib juba enesekindel elevus. See on ikka tore mõte, mis meil on! Ja see on nii tore tants! Ja küll me end esinemiseks kokku võtame, oleme varemgi võtnud! Võikski nii olla, et igal 60nesel juubelil esitatakse midagi. Lilli asub juba enda juubelit korraldama. „Oi see oleks nii tore, kui te minu juubelil ka esineksite!” Ave on nii kahtlev: „No ei tea … kas ma juba vana ei ole siis”. Lilli irvitab vastu: „Sa oled siis peaaegu sama vana, kui mina praegu. Kindlasti tantsid ja oled juba Vibekesegi tantsurühma võtnud.” Selline jätkusuutlikkus lõbustab suuremat osa seltskonnast.

Juba hakkas tantsideski toekam tunne tekkima, et polegi kõige hullem. Aga Liisi ei jäta. Kaks tundi harjutatud, haarab ta kaenlasse istumismati ja paberibloki: „Võtame nüüd korra veel läbi ja ma istun ja teen märkmeid.” Blokk on päris paks, aga õnneks see täis ei saa. Parandusi tuleb küll mitmes kohas. Ja uh, see ABBA lugu on „räpane”, viitab professionaal tantsu kehvale üldpildile.

Nagu me ajaloost teame, on Kivinukude jaoks oluline roll testpublikul. Me läheme ju nii närviliseks juba enne esinemist ja nii on hea, kui natuke esimest lavanärvi maandada. Seekord on testpublik üsna väiksearvuline, kuid väga esinduslik – Ave vend Avo (36) ja Ave tütar Vibeke (8); esimene üsna tagasihoidlikul moel loodab kiiresti tagasi garaaži minna, et oma normaalset puhkepäeva edasi veeta. Ja kuigi Avo ise on täitsa tantsulembene, siis esinemise lõppedes jääb siiski viisakaks. Ei, kõlbab ikka näidata. Ega te nädalaga nüüd seda ümber ei tee. Ja hiljem saapaid jalga pannes mühatab: „Sugulased oskavad ikka üllatada”. Seevastu Vibeke on üsna pöörane juba tantsu ajal. Vaevalt et ta üldse istekohal püsib. Ja eriti meeldivad kankaani-seelikud! Ja hundirattad, siis ta lausa huilgab vaimustusest! „Tehke seda viimast tantsu veel,” nõuab ta lõpetuseks. Nii et vähemalt tema meeleheaks julgeme korra veel lavale astuda. Aga siis nädala pärast.

Väljaaste

Kui Helena ja Lilli Nõmmele Basseinikohvikusse jõudsid, olid juba kõik teised jõudnud imestada, kus see tantsuruum siis on. Ruum oli ebakorrapärane, põhilise võtsid enda alla pikad lauad süldikaussidega. Mõningase kohmetuse järel panime põhijoonised paika, isegi keskpunkt sai ära märgitud. Professor Kivinukk, kes tantsu episoodiliselt panustas, sai korra oma osa läbi proovida, et siis minna juubilarile järele. Väikesed tehnilised viperused läbitud, saime tantsu paar korda läbi teha. Ei saaks öelda, et enesekindlus tõuseks. Märkame, et lähedal on saun, kust mingid mehed basseini hüppavad. Varuvariandina kaalume, et kui tants täiesti metsa läheb, ei lase me end sünnipäevast häirida ja veedame ülejäänud õhtu saunas ja basseinis.

Aga nii hullusti ei läinudki. Õhtujuht Andi tegi kena sissejuhatuse ja rääkis Kivinukude loo, kuidas me käisime naiste tantsupeol ja meid pandi esiritta presidendiproua tantsurühma ette.

Ja siis meie tants. Alguses tütred. Seejärel liituvad teisedki nukud. Viperusi oli siin ja seal, aga üldjoontes oli liikumises energiat ja elevust. Tantsisime nii, et lambid kõikusid! Ja publik isegi plaksutas.

Pärast esinemist koguneme riietusruumi debriifinguks. „Mul ei läinud eriti hästi, ma tegin igas tantsus vea” – „Esimeses ei teinud.” „Ma soojenesin alles kankaaniks üles.” „Ma tõmbasin kankaanis jala täiesti ära”

Mis nüüd siis edasi? Pole enam kelleltki kirju oodata, millal trenn on. Liisi seisab riietusruumi nurgas, käed jõuetult rippu. Oli see kaks kuud nüüd seda kuut ja poolt minutit väärt? Aga selline see kunstiinimese elu juba on. Esinemiselevus jääb üsna üürikeseks. Kuid mälestus jääb. Eriti, kui on veel tehnilisi vidinaid pilte tegemas ja salvestamas.

Lilli on igatahes otsustanud, et tema ei jõua tantsu 60seks juubeliks ära oodata ja on tellimuse sisse andnud 50ndaks. Õnneks on sinnagi veel aega.

Teine trenn, järgmistest rääkimata

Vaata ka esimest osa – juubeliprojekti sissejuhatus ja algus

„Ma võtsin videokaamera kaasa!” hõiskab Merike ja võtab vahendi välja nagu keskmisest suurema kuulipilduja. Hiljem osutus see tõesti kasulikuks vidinaks – küll oli hea kodus sammudejärjekorda meelde tuletada!

Seekord on jupp – ABBA laul – 1 minut 20 sekundit pikk. Aga läheb miskipärast kiiremini. Kas tõesti on Liisi vaadanud koreografiseeritavat materjali ja hinnanud, et lihtsam tants on parem?

Aga mõnele tundub see ikkagi väga keeruline. „Kas ma ainult kätega ei või teha?” Ja veel on õhus lootus, et kõik ei pea ära õppima kõik tantsud. (Ette rutates võib öelda, et mõned järelaitamistunnid tegid võimalikuks selle, et kõik osalesid kõikides tantsudes ja see oli ütlemata tore lõpplahendus.)

„Vot nüüd tuleb väga annelik liigutus,” püüab noor juhendaja hoida sihti silme ees. „Jajah, see on väga annelik,” nõustub Lilli, justkui käiks Annega igal nädalavahetusel tantsimas.

Ja jälle on tempoga probleeme. „Nii huvitav, sa alustad aeglaselt ja lõpus lähed ikkagi kiireks,” annab juhendatav konstruktiivset tagasisidet.

Ja üks koht on eriti häbelik. Tšikid itsitavad imelikult, kui peab käsi üles-alla mööda keha hõõrutama. Tuletan meelde oma kunagise toreda treeneri sõnu: „Mis te häbenete, te ju kõik pesete ennast!”

Aga mis on selle kõige juures hea – vana tants tundub uue kõrval nii hea tuttav!

Keerukama sammukombinatsiooni juures sõnab Lilli: „Tundub, et Bodyjam pole vist päris see trenn, peaksin hoopis Zumbat proovima.”

Tunni lõpus tantsib Liisi üksi mõlemad jupid videosse. „Ah see on nii ilus, kui Liisi seda tantsib,” imetleb Ave. „Ei, teie olete ka päris ilusad,” kiidab Liisi vastu ja nii ta läheb.

Edasised trennid sagedusega kord nädalas aprillini kulgevad juba rutiinselt. Alguses väike vaidlus, kas on vaja soojendust või mitte. Seejärel väike vaidlus, kes kuskil seisab. Ja lõpus väike vaidlus, millal ja kellele järgmist trenni vaja on. Meil on ikkagi naisrühm ja põhiolemusest me ei loobu, tantsustiilist hoolimata.

Queeni Bohemian Rhapsody juurde käib väike arutelu kirjeldamaks harjutust „Kas see on monstrum või kass?”. Vastust andmata muutis Liisi selle koha ümber.

Töö käigus selgus, et lisaks Kaera-Jaanile on meil ka kankaan veres! Kordasime muusikaga seniõpitu üle ja iseenesest tegime juba edasi, nagu koreograaf ette oli näinud.

„Võtame maleruutu,” korraldab Liisi ja keerab ise selja. Meie muidugi irvitame tulemuse üle: tema on üksi esireas ja teised imelikus kanareas tema taga.

„Praegu on BodyJamis just see harjutus kombinatsioonis sees,” oskab Liisi kohe täiendkoolitust pakkuda.

Aga mõnel õhtul taban end küll mõttelt, kui palju rahulikum oleks vedeleda õhtuti diivanil ja vahtida telekat või mõnd DVD-d või teha-midagi-täiskasvanulikku (ja siin ei mõtle seda, mida meie suguvõsas enamasti mõeldakse). Aga sa oled tassinud pool päeva trenniriideid mööda linna kaasas (üks kord käisid riided isegi Rakveres), siis oled end piinlikult tundnud hulga tuttavate ees, kellele sa TLÜ koridoris oled trenniriietes vahele jäänud. Aga järgmisel korral ikka mõtled: „Kuidas ma nüüd siis trenni ei lähe… Ehk on lõbus, vahest saan mõne koha tantsus selgemaks. Ja mis siis saab, kui esinemisel sassi läheb? Parem ikka harjutada.” Ja nii lähed jälle.

Karga otse viimase osa algusesse.

Juubeliprojekti sissejuhatus ja algus

2012 – maailma lõpp ei tulnud, aga kas jaht tuleb?

Suured sündmused ei jää Kivinukkide suguvõsas saladuseks. Nii peetakse hoolikat arvet sünnipäevade üle, et mitte kringlist ja heast peost ilma jääda. 2012. aastal pidas üks Kivinukudest – Anne – tähendusliku juubeli. Ta sai jälle 22! Ja selleks puhuks on tema avaldanud soovi: Liisi võiks Kivinukudele teha tantsu ja selle võiks siis tema juubelil maha tantsida.

Niisiis Kivinukud täies koosseisus – välja arvatud siis sünnipäevalaps ise – ja tantsutunde juhendab Tallinna Ülikooli koreograafiaõpingud lõpetanud, täiendanud end Londonis kuulsas tantsustuudios Pineapple ja New Yorgi Broadway  Dance Centre jazztantsu- ja muusikalisuunal Liisi Kivinukk!

Siin siis mõne peatükina 2012. aasta projekti lugu.

Päris alguseks Liisi e-kiri 22. jaanuaril:

„Nagu mõned teist juba kuulnud on, siis minu (ja ka Elina) sellel aastal ümmargust sünnipäeva tähistava ema kingisooviks on Kivinukkude poolt esitatav tants. Kuna aega 13. aprillini on jäänud alla kolme kuu, mõtlesin, et võiks asja ka jututasandilt edasi viia./…/Oleme juba mõne neiuga arutanud ja mõelnud, et kui üldse midagi teha, võiks teha midagi toredat ja hoogset…”

Ja mõned vastused:

Ave: „Mulle meeldib mõte tädi Anne rõõmuks tema peol tantsida! Ma muidugi loodan, et see rõõmustab ka teisi kohalviibijaid :)”

Helena: „Igal juhul tuleb teha, et vanematel oleks tore ja meel hea! Ootan põnevusega trennide algust. Millal alustame?”

Lilli: „Jah, Liisi, võid minuga ka arvestada. /…/ Korraks käis peast läbi mõte, et huvitav, et Anne pole veel kirjutanud, aga jah, tema ju tahab seda kõike näha ja ilmselt ei osale koos meiega.”

Esimene trenn

Kui krooniku mälu ei peta, oli esimene selle hooaja trenn 12. veebruaril.

Alguses ei saanud arugi, kas trenn tuleb või mitte. Kogunesime tuttavaks saanud auditooriumisse. Kõigil trenniriided seljas ja lauad seina äärde tõstetud. Liisil on Broadway Dance Centeri T-särk ja Londoni tantsustuudio püksid lootes vist kinnitada oma haritust. Helena kõigutab laua peal jalgu ja nõuab, et tema tahab ikka tantsu näha, et teaks, mida me õppima hakkame.

Liisi tutvustab üldist kontseptsiooni. Tantsus kasutatakse osasid Annele meeldivatest lauludest ja/või bändidest. Neid popurriina ritta ladudes peaks saama kokku ägeda loo. Repertuaaris on tädi Tinat (loe: Tina Turner), ABBAt, muusikali Chess, ja lõpuks kankaan.  Mõned saavad vähem tantsida, mõned rohkem, vastavalt soovile.

„Eino ma tahan ikkagi näha,” nuiab Helena.

„Mul läheb kindlasti segamini,” on Liisi hirmus pelglik. Maestro, muusika.  Tädi Tina hakkab reipalt laulma, Liisi tantsima.

Ütleme nii, et esialgu vaimustatud käteplaginat ei järgne. Ja see pole ka mingi ime, sest vähemasti esimene jupp tantsu on päris keerukas. Mõelda tuleb nii jalgadele kui kätele, kehahoiakut ei jõua üldse veel timmida. Peaasi, et sammude järjekord püsiks peas.

Iga kord, kui Liisi mingi väikse jupi ette näitab ja meie järele proovime, on Helenal küsimus. „Kas sa mõtlesid ka, et me peame seda sünkroonis tantsima?” „Kas sa mõtlesid ka, millised meie oleme ja mida oskame?”

„Aga väga ilus on,” ütleb Liisi õhates ja viskab ühe oma säravatest naeratustest. Seda metoodikat kogeme korduvalt hiljemgi.

Kogu viisijupp on 50 sekundit. 21 sekundi peal on võhm juba väljas, pea pulki täis ja tahaks vaikselt koju hakata minema.

„Ma ei ole harjunud oma keha niimoodi liigutama.” „Mina lähen homme Bodyjami trenni, et seda  puusanõksu saada.”

„Palun näita veel aeglasemalt.” – „Muide, kiiremini on lihtsam.”

Karga siit kohe järgmise osa algusesse.

Pildimuljeid projektist 2012

This gallery contains 10 photos.

                   

Treiler 2012:

Laupäevani!